SMITis töötab üle 400 smitika, kes kõik moel või teisel üksteisest erinevad. Olgu selleks siis vanus või töökogemus. Vestlesime kahe smitikaga – Riho ja Normaniga – teeninduse osakonnast, kelle vanusevahe on rohkem kui 40 aastat. Kui palju on neil sõltumata east ühist ja milline on nende omavaheline koostöö, loe lähemalt allolevast usutlusest!

Riho ja Norman, milliseid ülesandeid te igapäevaselt täidate?

Riho: Mina olen juba päris mitu aastat olnud sõna otseses mõttes laomees. Kui siia majja kolisime, siis tol hetkel veel ei olnud veel eraldi sellist inimest. Igaüks tegi midagi ja asju kuskil hoiti. Samas ei olnud mahud ka nii suured. Ajaga need aga vaikselt kasvasid ja projektid läksid mahukamaks. Panin siis kirja ülesanded, mida saaks tehnikute pealt ära võtta, niisugused sisuliselt taustatööd. Vanus mängis ka tegelikult rolli, sest ega mulle väga autoga ringi sõita ei meeldi. Klientidega suhtluse vastu pole mul midagi olnud.

Norman: Mina olen ametinimetuse poolest IT-tehnik ja kuna mul hetkel on veel sisseelamisperiood, siis ma põhiliselt tegelengi kontorisiseste ülesannetega. Abistan erinevaid kasutajaid nende pöördumiste või muredega.

Kui palju te igapäevaselt omavahel suhtlete või läbi käite?

Riho: No ikkagi pidev on see suhtlus. Eriti algajaga, kes küsib, et kas meil on seda, mida klient tahab ja kus see asub, kas võib võtta. Meil on üldse palju sellist tööspetsiifilist teadmist ja reegleid turvalisuse või riistvara osas, mida noorem peab üle küsima.

Norman: Jah, täpselt nii on. Lisaks istume Rihoga juba minu praktikaajast saadik kõrvuti ehk siis mul on alati hea sinult alati kõige kohta küsida. Ei möödu ühtki tööpäeva, kui ma midagi küsiks.

Riho: Ja siis õige pisut on ka nii-öelda töövälist suhtlust aeg-ajalt, kuna mingites teemades on meil huvid ühised.

Norman: Jah, näiteks ajaloost räägime.

Riho: Või siis sõjandusest.

Norman: Jah, see on meil selline ühine huvi, kuidagi on niimoodi sattunud.

Teie esimene kokkupuude omavahel oli praktikaprogrammi raames. Mis muljed teil sellest perioodist on?

Riho: Kuna ma olen kogu aeg kohal, teised käivad ka majast väljas tööd tegemas, siis paratamatult on praktikantidel minuga suhtlust. Pakun lihtsamaid töid, mis ei vaja sellist kvalifikatsiooni, mida eeldatakse kliendi juurde minekul. Edasine sõltub sellest, kuidas praktikandi areng minema hakkab. Kui läheb hästi edasi, siis hakkab ta juba tehnikutega kaasas käima. Nii mõnedki saavad lõpuks täiesti iseseisvalt toimetama hakata.

Norman, kuidas sina praktikaperioodile tagasi vaatad?

Norman: Väga positiivselt. Mulle väga meeldis praktikaperiood, sest tööülesanded läksidki progressiivselt natuke keerukamaks. Mul ülikoolis üks õppejõud ütles ka, et enne, kui saad hakata keerulisemaid IT-asju tegema, siis tuleb näiteks alustada sellest, et õppida arvutit ilusti laualt üles tõstma. Tühja tööd me praktikal olles ei teinud, kõik oli ikkagi vajalik.

Te töötate ühes tiimis, aga olete eri põlvkondadest. Teil on üsna suur vanusevahe. Kas vanus on midagi sellist, mida te igapäevatöös ise ka märkate ja kuidas?

Riho: Minu arust on Eesti ühiskonnas üha enam näha, et suhtumine vanusesse on paremaks muutunud. 90ndate „võitjate põlvkond“ oli suhtumisega, et vanad nõukogude inimesed ei sobi mitte millekski, ainult noorte päralt on tulevik. See on nüüd 30 aastaga vaibunud. Ühiskond on vananemistrendis, niisiis paratamatult hakatakse vanemale põlvkonnale rohkem tähelepanu pöörama. Ainus, mis saabki olla, on see, et noortel jääb puudu „siseringi“ teadmistest. Samas nii oleks samamoodi, kui tööle tuleb näiteks uus töötaja, kes on 50-aastane, kellele tuleb samamoodi sisemisi reegleid seletada.

Norman: Ma jagan Riho arvamust. Kui tööalane kvalifikatsioon on võrdväärne ja kõik saavad koostöös ülesannetega hakkama, siis ei ole mingit vahet, kui vana inimene on.

Riho: Üks, mis ikkagi vanusega paratamatult välja lööb, on füüsiline heaolu. Aeg-ajalt seda ikka tunnetab. Tuleb ette olukordi, kus pean paluma nooremat inimest, et kuule, aita. Näiteks kui vaja mingeid kiiremaid liigutusi teha või mingite kruvidega nokitseda, siis tuleb ikkagi abi paluda. Tegelikku põhjust võib ju peita ja öelda, et nooremal nagunii praegu midagi muud teha ei ole. Tegelikult näitab see ikka väikest põlvkonna erinevust. See, kui kiiresti mõte töötab, seal ma ei usu, et vanuse osas vahet on. On nii neid noori, kes on kiire taibuga kui ka neid, kel võtavad asjad veidi enam aega. Vanematel olijatel on samas targutamise ja jutustamise huvi ehk püütakse oma teadmisi anda ka siis, kui keegi neid oota (mõlemad naeravad).

Norman: Nõustume pidevalt üksteisega ja mulle tundub, et nii jääbki (muigab). Enda puhul saan välja tuua, et kuna Riho on alati esimene, kellelt ma lähen abi või nõu küsima. Ta on IT-valdkonnas nii kaua olnud ja sellest tulenevalt saab just temalt ka võrdlusmomente. Näiteks, kuidas mõni asi oli 10 aastat tagasi. Areng on olnud tegelikult metsik.

Kas teile on see üldse tähtis, millises meeskonnas te töötate – see, kas tiimis on teiega sarnaseid või erinevaid inimesi nii vanuse kui muude omaduste poolest?

Riho: See on tegelikult väga oluline. Töökollektiiv peaks olema nagu väike perekond. Kellelgi on suurem juhtroll, keegi, kes toimetab vaikselt samas, kui keegi on just valjem, sekka ka mõni on vanem inimene. See on suurema ühiskondliku mudeli peegeldus. Selles ei ole midagi halba, kui seltskond on nii erinev. Lisaks, IT-d miskipärast peetakse natukene rohkem meeste alaks, kuigi tänapäeval mitte enam nii väga, kindlasti peab olema tiimis ka naissoost rahvast.

Norman: Ma arvan ka. Muidu läheb käest ära, ütleme niimoodi.

Riho: Jaa, läheb jah. See õhkkond muutub, mõtlemissuunad ja ettepanekud. Kõik on rohkem mõistlikumad, või kuidas öeldagi.

Tasakaalustatud?

Riho: Jah, just.

Mida võiks vanemaealised noorematelt õppida ja vastupidi?

Riho: See on see ellusuhtumise ja elumuutuste kergus. Suured pöörded ja ettevõtmised tulevad ikkagi noortele inimestele kergemalt, mulle tundub. Noorte suhtumine on selline, et hakkame tegema ja vaatame, kas tuleb välja või ei tule. Õppida võiks muutustele avatust ja julgust peale hakata. Ise mõtled läbi ühe ja teise asja, mis võib juhtuda või mis siis, kui ma teen midagi valesti, aga noored tulevad sellega paremini toime.

Norman: Ma ise mõtlen, et sellist vahepealset varianti on vist kõige rohkem vaja. Julget pealehakkamist, aga ka mõtlemist. Osad noored ei mõtle enne piisavalt, hakkavad kohe tegutsema. Samas, kui mõtlema jääd ja tegutsema ei hakka, on ka halb. Võib-olla just see ongi see, mida võib vanematelt õppida, et ei ole vaja kohe tormata, vaid natuke leida aega, et ülesanne läbi mõelda ja siis minna julgelt peale.

Kas te ise tunnete, et vanus mõjutab seda, kuidas suhtutakse nii noortesse kui vanemaealistesse töö või karjääri kontekstis?

Riho: Mul on olnud selline olukord, et olin ühe kliendi juures juba mitmendat korda erinevaid probleeme lahendamas käinud. Pöördujateks olid vanemad naisterahvad. Ükskord neist üks ütles, et kui hea, et vanem inimene tuli, sest ta nii kartis, et kui noored jälle tulevad, siis äkki teevad ära, aga midagi juurde ei selgita. Ta rääkis sellest hästi südamlikult, et see, näitab, et järelikult on vanematel inimestel ka võimalik arvutiga hakkama saada. Teine näide soolise mitmekesisuse koha pealt – klient ütles: „Oi, teie juurest tuli minu juurde tüdruk, tegi asjad ära ja seletas kõik lahkesti lahti.“ Ta oli üllatunud, et tänapäeval on ja saavad ka tüdrukud seda tööd teha ning tunneb naisterahvana ka motivatsiooni IT-ga järje peale saada.

Mida meie saaksime organisatsioonina teha, et paremini toetada eri vanuses inimesi? Riho, sa tõid mõned vanema inimese probleemid välja. Kas millegagi saaks siin toetada?

Riho: Ma ei tunneta seda ja vist ei oskaks ka öelda. Kui ma tõesti pikalt mõtleks ja mitu kuud iga oma sammu jälgiks, siis ehk võiks midagi öelda. Füüsiline töökeskkond on väga hea. Minu arust on meil üks parema sisekliimaga hooneid, kus ma olen töötanud. Liftid töötavad. Kui on teinekord vaja, siis käid ära, sest kõik on lähedal. Kolleegid on toetavad, kui on abi vaja. Ütleme nii, et on loodud kõik võimalused ja palju enam ei oskagi küsida.

Norman, kas sa ei ole tundnud, et noorus on takistuseks? Või on see hoopis eelis, sest usutakse, et kindlasti saad kõigega hakkama?

Norman: Pigem mõtlen niimoodi, et noorus tähendabki, et ma veel õpin. Lohutan tihtipeale end sellega mingite probleemide korral. Ma ei saagi seda asja kohe teada, peangi enne proovima ja kogema. Siis saab see teadmine tekkida.

Riho, vanuse poolest võiksid sa tõesti pensionipõlve nautida, aga miks on oluline võimalus tööl käia?

Riho: Aus vastus oleks, et mingi rakendus peab olema, sest see juba iseenesest tõstab enesekindlust ja enesetunnet. Mul on küll väga konkreetne ja aeganõudev hobi (Eesti vesiveskite kaardistamine – toim.), aga kodus abikaasaga ükskord rääkisime, et kaks inimest, ühe laua taga, päev otsa – no ei peaks kuidagi vastu! (muigab) Vähetähtis pole ka rahaline pool. Pension annab teatava kindlustunde, aga töökoht vabadustunde.

Väga ilus mõte, aitäh sulle! Norman, kas tahad midagi lisada? Mis sina arvad, mida saaksime organisatsioonina teha erinevas vanuses inimeste heaolu jaoks?

Norman: Minul on niisugune mulje jäänud, et SMITis on huvi tööturul ära hajutatud. Ehk lisaks sellele, et on vaja tippspetsialiste, on hea, kui tuleb ka väheste kogemustega särasilmseid noori. SMITis on seltskond vanuselises mõttes hästi kirju. On näha, et siinne hea töökeskkond soodustab ka noortel oma esimesi samme tööelus teha. Olen ju ise ehe näide – mul ei olnud mingit kogemust, aga siin ma nüüd olen.

Riho: Siinkohal tahan kiita meie otsest juhti, sest tema valib praktikandid välja. Kohati tundub, et neid on liiga palju – kogu aeg õpeta ja juhenda! (mõlemad muhelevad). Samas annab see paljudele noortele võimaluse. Samuti, ei valita praktikandiks tingimata tehniliselt kõige säravamat huvilist, vaid on teisigi kriteeriume, mis valiku puhul olulised on. On igatepidi kõigile hea, et SMITil on võimalus sellisel hulgal praktikante võtta.

Norman: Mhmh (noogutab nõustumise märgiks).

Suur aitäh Rihole ja Normanile südamliku vestluse ja huvitavate mõtete eest! Meil on väga hea meel nii toredate smitikatega koos töötada!

Austame SMITis inimeste mitmekesisust ja väärtustame võrdse kohtlemise põhimõtet nii oma töötajate, partnerite kui klientide seas. Väärtustame iga inimest ja edendame kultuuri, kus saab olla autentne ja väljendada erinevaid arvamusi avatult.