„Seltsimehed – ilma paanikata – on see, mida tahaks kõigile öelda, kes iga infokillu peale poode tühjaks jooksevad ostma. Kõrvaltvaatajana tundub see esialgu koomilisena, aga kui tuleb endal poodi minna ja seal tervitab tühi piima- ja saialett, teeb olukord meele mustaks küll,“ kirjutab Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) infoturbeosakonna juhataja Uko Valtenberg.

SMITi infoturbeosakonna juhataja Uko Valtenberg
SMITi infoturbeosakonna juhataja Uko Valtenberg

Elame infoajastul, mil infoallikaid ja kanaleid on nii palju, et see paljusus võib segadusse ajada ning raske on aru saada, millised väljaannetest, kanalitest ja allikatest on need õiged ja usaldusväärsed. Lisaks kütavad kirgi ja paanikat klikiagarad veebiportaalid, mille tulu klikist sõltub ning kelle artiklite pealkirjad on provotseerivad ja šokeerivad. Tihtilugu on sisu oluliselt leebem kui pealkiri, ent isiklikult arvan, et selline käitumine kriisiolukorras ei ole eetiline.

COVID-19 ehk koroonaviirus on kahtlemata tõsine asi ja pole kahtlust, et me peame muutma oma käitumisharjumusi. Peame vältima füüsilisi kogunemisi ja kontakte teiste isikutega, mis tähendab, et me sõltume pea täielikult meie käsutuses olevast digitaalsest meediast ja meediumist. Asja teeb keeruliseks see, et inimestena oleme harjunud asju arutama näost näkku, me oleme sotsiaalsed ja ühiskondlikud olendid ja isolatsioon muudab meid haavatavaks.

Kriisiolukorras, mil kirjutatud, salvestatud ja joonistatud info on peamine teabe saamise viis, on raske vahet teha, mis on tõene või mis väär. Tehnoloogilises arengus oleme jõudnud nii kaugele, et inimestena ei suuda me enam tuvastada heli- ja videosalvestiste manipulatsiooni (hea ülevaate sellest leiab deepfake wiki-lehelt).

Isoleeritud ja ühiskonnast ära lõigatud inimest on suunatud artiklite ning piltidega lihtne manipuleerida. Me nimetame seda tihti propagandaks. Täpselt samu mõjutamise tehnikaid ja nippe kasutatakse ka reklaamitööstuses. Infoga mõjutamine on eraldiseisev distsipliin, mis tänu küberruumile võimendub ning mõjutustegevuse planeerimiseks ja ellu viimiseks on loodud spetsiaalsed agentuurid ning organisatsioonid. Mõnda neist kutsume reklaamiagentuuriks ja mõnda aga trollivabrikuks.

Lähim näide säärase trollivabriku tegevusest on eelmiste USA presidendivalimiste ümber toimunu, kui Venemaa püüdis valmistulemusi manipuleerida Facebooki ja Twitteri kaudu. Sellist tegevust võiks tinglikult nimetada juba infosõjaks, kuna üks riik sekkub läbi pehmete meetmete teise riigi siseasjadesse. Pehme meede tähendab, et ei kasutata ei relvi ega muud füüsilist jõudu.

Seda, et riigid sekkuvad üksteise siseasjadesse, ei ole teab mis uudis. Ajalugu on täis erinevaid sündmusi, mis sellel viitavad. Ühel või teisel moel on seda tehtud alati, aga täna teeb olukorra keeruliseks meie suur sõltuvus küberruumist, kus infosõjatandrit tugevdavad häkkeritest küberkurjategijad, kes infosüsteemide nõrkusi ära kasutades suudavad teeselda autentset allikat ning läbi selle inimesi petta.

Sarnast autentse allika võltsimise taktikat on kasutatud testides erinevate asutuste infoturvet, kus asutuse e-posti õige domeeni, näiteks info@etkvl.ee, kõrvale tekitatakse teine sarnane kuid vaevumärgatavalt erinev domeen nagu info@etkv1.ee. Ja see toimib, kuigi mitte kaua. Selline pisike liigutus lubab töötajatele saata e-kirju nii, et neil ei teki allika suhtes mittemingisugust kahtlust. Kirja lugeja petetakse n-ö visuaalselt ära.

Lühidalt öeldes on inimese petmine eriti lihtne, kui ta sõltub digitaalsest meediast, sõltumata, millises asutuses ta töötab. Võiks öelda, et mida pikem on domeeni nimi, seda lihtsam on inimest tüssata (siseministeerium.ee vs siseminsteerium.ee jne).

Tänast kriisi silmas pidades on oodata häkkeritest küberkurjategijate ja küberkelmide aktiivsemat tegevust, kuna küberkuritegevus on omaette tööstus ning ka see jälgib pingsalt trende ja olukorda maailmas, seda eriti veel oma domeenis ehk küberruumis. Kahtlemata on küberkurjategijatele ja muudele pahalastele hetkel soodne aeg toimetamiseks, kuna enamus inimesi on kodus või siis kodukontoris ning palju igapäevaseid tehinguid ja toimetusi tehakse nüüd internetipoodide ning muude üle veebi pakutavate teenuste vahendusel. Palju kasutatakse internetimakseid ja krediitkaarti, millest viimane on juba ammu ajast ja arust turbemehhanismiga. Õnneks on Eesti pangad leidnud viise, kuidas seda teenus turvalisemaks muuta, näiteks SEB virtuaalne krediitkaart või LHV turvalise kaardimakse teenus.

Üldiselt on küberkelmide peamine lähenemisviis e-kiri, aga esineb ka telefonikõne, SMS-i ja sotsiaalmeedia kaudu otse pöördujaid. Pakutakse COVID-19 vaktsiini või testi. Igal juhul üritatakse inimesele selgeks teha, et tegu on legitiimse teenusepakkujaga ning see, mida tal vaja on, sobitub just tänase olukorraga. Mängitakse kasutaja desinformeerituse ja emotsioonide peale, mis isolatsioonis veelgi võimenduvad.

Infoturbevaldkonna juhina pean tunnistama, et infosõda kui selline toimub pidevalt ja otse meie ninade all. Meie kodanikena oleme tihti selles sõjas osa kaasnevast kahjust. Üldises vaates on infosõda sõda nagu kõik teisedki, ainult selle erisusega, et kaevikuid ei kaevata, mürske ei lennutata ja sõda ei kuulutata. Infosõja meetodeid võivad enda kasuks ära kasutada kelmid, kurjategijad ja meile vaenulikud riigid. Oluline on aga teada, et selles sõjas saame me kõik ennast ise kaitsta. Väärt allikas enda teadlikkuse tõstmiseks on näiteks www.propastop.org veebileht.

Infosõda tähendab, et me peame kaitsma ennast ka libainfo ja selle leviku eest. Tihti oleme me kontrollimata infokillu levitamisega kasulikud idioodid, kes võivad abistada kelme, kurjategijaid ja vaenulike riike.

Asjatu paanika tekitab olukorra, kus isolatsiooni nõudest ei peeta kinni ning inimesed jooksevad massidena poodidesse, pankadesse või muudesse taolistesse kohtadesse, kus viiruse leviku oht mitmekordistub hüppeliselt. Sellise paanitsemisega seame ohtu üksteist ning eriti riskirühmas olevad inimesed. Ainsad, kes sellest paanikast kasu saavad, on WC-paberi ja muude populaarsete toodete tootjad ja vahendajad.


Lõpetuseks soovitan igal inimesel olla meedia ja eriti sotsiaalmeedia allikate suhtes kriitiline, neid kontrollida ning mitte jadaga kahtlast infot teistele edasi. Ole kõhklev aga ära muutu paranoiliseks, jää mõistlikuks ning pese käsi!